Katse

Mina tegin katse alumiiniumi, naatriumhüdroksiidi kristallikestega (pildil molekulina) ja veega. Katse mõte seisnes selles, et võtta alumiinium (nt alumiiniumlusikas või hõbepaberitükike) ja lisada sellele kõige pealt naatriumhüdroksiidi kristallikesi. Esialgu ei juhtu midagi. Et midagi toimuma hakkaks, tuleks nüüd lisada ka vett. Pärast vee lisamist on näha koheselt reaktsiooni.

Reaktsioon - Al + 2NaOH + 6H2O -> 2NaAl(OH)4 + 3H2 .

Selle reaktsiooni puhul on tegemist amfoteersusega, kuna alumiinium suudab leelisest välja tõrjuda vesinikku. Amfoteersus on keemilise aine võime reageerida olenevalt tingimustest aluse või happena ja ka keemilise elemendi võime esineda metallina või mittemetallina.

VESI

Tehnoloogia suund käis kuulamas loengut veest. Mina ise selles ei osalenud võistluste tõttu, aga oleks väga tahtnud.

Vesi on enamlevinud aine Maal. Veel on kolm olekut- vedel, tahke, gaasiline. Vee keemistemperatuur on 100 kraadi C ning külmumispiiriks on 0 kraadi.

Teadagi on veel väga suur kasutusala ja ta on meile ülimalt tähtis. Ilma veeta suudab inimene elada vaid paar päeva. Peale selle, et vesi kehatemperatuuri reguleerib, kannab ta vereringe ja teiste keha süsteemide kaudu toitaineid ja jääkaineid nii elunditesse kui ka neist välja. Samuti niisutab vesi liigesepindasid ning käärsoolt, vältimaks kõhukinnisust. See on vee vajalikkus kehasiseselt, aga me tarbime vett ka igapäevaselt pesemiseks ja toiduvalmistamiseks.

Täiesti puhast vett loodusest niisama ei leia. Alati on tal lisad sees, näiteks erinevad soolad. Puhast vett saab aga filtreerides, setitades, koaguleerides ja destilleerides.

Kuulsin ka seda, et seal tehti katseid vedellämmastikuga. Õnneks saime sellega isegi tutvuda tehnoloogapäeval. Vedellämmastik ületab -190 kraadi, mis on tohutu külmus. Samas on ta ka väga huvitav ja eriti huvitav on katseid teha. Kui sinna sisse midagi panna, siis see külmub silmapilkselt ja väljavõttes võib eset purustada kui klaasi. Eriti ilus on külmutada roosi, seda peab aga oma silmaga nägema. Veel meeldib mulle see efekt kui lihtsalt vedellämmastikku maha visata. Ma ei oskagi täpselt kirjeldada milline see välja näeb, aga väga huvitav vaatepilt.

Arvatavasti oligi just vedellämmastik see, mis jäi neile kõige rohkem meelde. Vee tähtsus on koolis tuntud teema ja seepärast võis lihtne jutt tunduda igavavõitu, aga ma ei saa täpselt öelda, kuna mind ennast ei olnud ja alati on võimalik "igavat" juttu huvitavalt rääkida.

A.Le Coq Tartu Õlletehas

Väga huvitav päev oli kui käisime tehnoloogiasuunaga Tartu õlletehases. Seal räägiti meile täpsemalt õllevalmistamisest ja masinatest ning päris palju ajaloost, mida nägime ka oma silmaga.

Esiteks kogunesime kõik kokku, et siseneda täisgrupiga, sest õpetajat ennast algul ei olnud ja üritasime vältida segadusi. Kohe tuli meile vastu giid Ilmar Kõrgesaar, kes tegeles meiega kogu ürituse vältel. Algul viidi meid kohe ruumi, kus olid suured suured hoidlad. Õlle tegemiseks läheb vaja päris palju toorainet, sest õllet valmistatakse ka väga palju. Tooraineteks on vesi, linnas, humal ja pärm. Kohe ruumi sisenedes torkas ninna spetsiifiline lõhn, mis on õllele omane. Enamus poistele oli see meeldiv, aga tüdrukud kippusid nina kinni hoidma.

Teisel korrusel nägime suurtesse tünnidesse sisse. Seal oli näha protsesside käiku täpsemalt ja see oli ka väga huvitav. Meile selgitati kõiki protsesse üldiselt, milledeks on meskimine, filtreerimine, keetmine, selgindamine, käärimine ja laagerdamine, separeerimine, blendimine, karboniseerimine ja pastöriseerimine, villimine.

Eraldi suures ruumis on valmis õlle hoidmine. Meelde jäi täpsemalt see jutt, et nende hoidlatünnide sissepanemiseks võesti katus maha, kuna nad toodi täissuuruses kohale ja nad oli tõesti väga suured.

Hiljem süvenesime rohkem ajalukku. Meid viidi muuseomi, kus olid erinevad vanad masinad ja palju muudki. Näiteks oli neil kokku kogudut palju õllede silte ja ka tehtud teatud sugupuu erinevatest ettevõtte omanikest. Neid vanu masinaid ei saa üldse võrrelda tänapäeva tehnoloogiaga, aga ka seal olid omad nipid juba kasutusel, mille peale igaüks ei tule. Huvitav oli masin, millega sai pudelile korki kinnitada.

Viimaks istusime kõik koos ühe suure laua taga, kus meile pakuti limonaadi, mis on samuti selle tehase poolt valmistatud. Kui nimi ütleb, et tegemist on õlletehasega, siis tegelikult valmistavad nad väga palju erinevad jooke. Tuntuim karastusjook on ehk "Kelluke". Meile pakuti traditsioonilist limonaadi, mis on samuti väga maitsev ja populaarne. Üldse on tore, et Tartus on selline vana ja uhke tehas nagu A.Le Coq Tartu Õlletehas.

Embrüotehnoloogia

23 novembril käis tehnoloogiarühm Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis. EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut vastutab veterinaarmeditsiini – loomaarstiõppe, kalakasvatuse, loomakasvatuse ning liha- ja piimatehnoloogia eriala õppetöö eest. Instituudi töös on ääretult oluline, et kaasajastatud õppe- ja teadustöö reageeriks paindlikult tootja ja töötleja vajadustele.

Kahjuks ma ise ei saanud sinna minna, kuna olin haige, aga kuulsin teistelt milles ettevõtmine seisnes. Seal räägiti neile embrüotehnoloogiast ja spermatoloogiast. Näiteks sellest, et tänapäeval on võimalik spermide seast eristada parima viljakusega perme. See on väga kasulik, sest alati tahetakse ju parimat isendit saada.

Peale selle said nad näha arvuti ekraanilt suurelt spermatosoide, mis olid pandud mikroskoobi alla ja veel näidati neile kuidas looma munasarjast munarakke saab koguda. Viimast said nad ka oma käe all proovida, mis tundub üpris huvitav olevat.

Kuna ma ise seal kohal ei olnud, siis ei oska täpsemalt kirjutada seal toimuvast, aga mulle tundub, et kohalviibijad jäid selle üritusega rahule.

Geenitehnoloogia

Õhtu geenitehnoloogia laboris algas sellega, et peale kooli pidime kiirustama zooloogiamuuseumi, mis asub Tartus. Seal asub ka Eesti parimate võimalustega geenitehnoloogia labor, kus meile anti võimalus seda ala natuke lähemalt uurida.

Laboris oli väga palju erinevaid masinaid ja kõigepealt hakatigi meile nendest rääkima. Põhiliselt räägiti erinevatest pipettidest, millede abil saab tuubidesse segada väikestes kogustes aineid väga täpselt. Pipetil oli keeratav nupp, millega sai ise määrata vajaliku koguse, aga samas pidi valima ka pipeti õige suurusega, mida põhjendab sõna "täpsus".

Kui nende käsitlemine oli selge, siis anti meile võimalus midagi huvitavat ka ise proovida. Kuna asi on väga täpne ja peab olema ilmtingimata puhas, siis anti meile ka kummikindad kätte ja kästi kõike väga hoolikalt teha. Katses kasutasime päris inimese DNAd, emulsiooni ja värvainet. Protsessi käigus pidime aineid segama ja olema väga hoolikad. Kui kõik, mis vajalik, oli tehtud, pandi tulemus tunniks seisma. Pärast saime siis teada, kas tegime õigesti või läks midagi nässu. Üldiselt ei olnud katse tegemine väga raske ja koos oli lõbus ning ka tulemused polnud kõige hullemad.
Peale selle katse räägiti meile veel kuidas tehakse isadustesti ja seda kuulasid kõik suure huviga. Testiks peavad kohal olema kõik: ema, isa ja laps, vastasel juhul seda ei tehta. Põhimõte on selles, et võetakse verd ja vaadatakse lapse DNA kromosoome ning üks peab olema päritud isalt ja teine emalt. Tulemus on näha kriipsukestena, mida meile ka tahvlile ette joonistati. Kuulates tundus kõik nii loogiline, aga ise selle peale küll ei oska tulla.

See eriala on väga huvitav, aga nõuab täpsust ja püsivust. Tore, et saime sellise võimaluse- proovida, läbi katsekäigu, kuidas geenitehnoloogia meile istub.

Abilised AHHAAle (:

Meie- mina,Karsten,Raul,Rene ja Aksel, käisime Toomemäe tenniseväljakul inimmales abis. Algul me kiirustasime sinna, sest olime juba pisut hilinenud, aga kui sinna jõudsine, siis avastasime, et seal peaaegu et polegi rahvast. Hakkasime siis teisi ootama ning veidi aja pärast tuli sinna üks naljakas mees, kes osales ise ka ühe nupuna ja valgustas meid natuke, kuigi ta ise ka täpselt ei teadnud, mis seal toimuma hakkab. Varsti tuli inimesi juurde ja peagi sätiti endale juba kostüüme selga. Mängus osalesid nii suured kui väikesed. Etturi nuppe mängisid lasteaia lapsed ja ülejäänud nupud oli suuremad inimesed. Nende juhendajateks olid aga hoopis profimängurid. Nad jagasid oma nuppudele käsklusi ja nii see mäng toimis. Me ei kujutanud üldse ette kuidas me neid aidata saame. Natukene mainiti, et peame neid nuppe ära hakkama kandma, aga siis üks tädi ütles meile, et tenniseväljakul ei tohtivat seda teha ja kahjuks me ei saanudki erilist abi osutada. Me vaatasime niisama ja elasime neile kaasa. See rahvas oli seal sõbralik ja meile pakuti isegi saiakesi. Pealtvaatajaid oli ka omajagu ja inimestele läks see inimmale hästi peale.