Meie- mina,Karsten,Raul,Rene ja Aksel, käisime Toomemäe tenniseväljakul inimmales abis. Algul me kiirustasime sinna, sest olime juba pisut hilinenud, aga kui sinna jõudsine, siis avastasime, et seal peaaegu et polegi rahvast. Hakkasime siis teisi ootama ning veidi aja pärast tuli sinna üks naljakas mees, kes osales ise ka ühe nupuna ja valgustas meid natuke, kuigi ta ise ka täpselt ei teadnud, mis seal toimuma hakkab. Varsti tuli inimesi juurde ja peagi sätiti endale juba kostüüme selga. Mängus osalesid nii suured kui väikesed. Etturi nuppe mängisid lasteaia lapsed ja ülejäänud nupud oli suuremad inimesed. Nende juhendajateks olid aga hoopis profimängurid. Nad jagasid oma nuppudele käsklusi ja nii see mäng toimis. Me ei kujutanud üldse ette kuidas me neid aidata saame. Natukene mainiti, et peame neid nuppe ära hakkama kandma, aga siis üks tädi ütles meile, et tenniseväljakul ei tohtivat seda teha ja kahjuks me ei saanudki erilist abi osutada. Me vaatasime niisama ja elasime neile kaasa. See rahvas oli seal sõbralik ja meile pakuti isegi saiakesi. Pealtvaatajaid oli ka omajagu ja inimestele läks see inimmale hästi peale.
