Geenitehnoloogia

Õhtu geenitehnoloogia laboris algas sellega, et peale kooli pidime kiirustama zooloogiamuuseumi, mis asub Tartus. Seal asub ka Eesti parimate võimalustega geenitehnoloogia labor, kus meile anti võimalus seda ala natuke lähemalt uurida.

Laboris oli väga palju erinevaid masinaid ja kõigepealt hakatigi meile nendest rääkima. Põhiliselt räägiti erinevatest pipettidest, millede abil saab tuubidesse segada väikestes kogustes aineid väga täpselt. Pipetil oli keeratav nupp, millega sai ise määrata vajaliku koguse, aga samas pidi valima ka pipeti õige suurusega, mida põhjendab sõna "täpsus".

Kui nende käsitlemine oli selge, siis anti meile võimalus midagi huvitavat ka ise proovida. Kuna asi on väga täpne ja peab olema ilmtingimata puhas, siis anti meile ka kummikindad kätte ja kästi kõike väga hoolikalt teha. Katses kasutasime päris inimese DNAd, emulsiooni ja värvainet. Protsessi käigus pidime aineid segama ja olema väga hoolikad. Kui kõik, mis vajalik, oli tehtud, pandi tulemus tunniks seisma. Pärast saime siis teada, kas tegime õigesti või läks midagi nässu. Üldiselt ei olnud katse tegemine väga raske ja koos oli lõbus ning ka tulemused polnud kõige hullemad.
Peale selle katse räägiti meile veel kuidas tehakse isadustesti ja seda kuulasid kõik suure huviga. Testiks peavad kohal olema kõik: ema, isa ja laps, vastasel juhul seda ei tehta. Põhimõte on selles, et võetakse verd ja vaadatakse lapse DNA kromosoome ning üks peab olema päritud isalt ja teine emalt. Tulemus on näha kriipsukestena, mida meile ka tahvlile ette joonistati. Kuulates tundus kõik nii loogiline, aga ise selle peale küll ei oska tulla.

See eriala on väga huvitav, aga nõuab täpsust ja püsivust. Tore, et saime sellise võimaluse- proovida, läbi katsekäigu, kuidas geenitehnoloogia meile istub.